TUNGraud

4.aprillil käisin Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ka näitusel ’’TUNGraud’’. See oli järg samanimelisest näitusest, mis leidis aset Tartu Kunstimuuseumi Kunstikabinetis möödunud aasta septembris.

Väljapanekut tutvustavad metallikunstnikud ise järgmiselt: „Näitus „TUNGraud" keskendub raua ning sepise kasutusele ehetes ja objektides. Antud materjali kasutamine ehtekunstis on Euroopa kontekstis unikaalne ning iseloomustab hästi tänast eesti ehet. Eksponeeritakse Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnast välja kasvanud autorite töid. Näituseks on tehtud valik viimaste aastate üliõpilastööde paremikust ning üleskutse korras esitatud uutest teostest“.

Näitus jäi mulle natuke segaseks, enamus kunstist jäi mulle mõistmatuks. Osad eksponaadid olid küll väga huvitavad, näiteks metallist ümbrikud ja näokujuga vibu. Näitus oleks võinud olla natuke suurem ja taustaks oleks võinud käia ka vaikne muusika. 

KUNSTI JA TÖÖSTUSE VAHEL. KUNSTITOODETE KOMBINAAT

4.aprillil külastasin Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitust “Kunsti ja tööstuse vahel. Kunstitoodete Kombinaat”. Näitus, mis uurib siinse tarbekunsti ja disaini seisukohalt ühe unikaalse nähtuse tagamaid ja väljundeid.

Näituse koostaja Kai Lobjakase sõnul oli tegu hea kvaliteediga toodangut pakkuva väikeettevõttega. Eestis tegutses kunstitoodete kombinaat, mida alates 1976. aastast tunti ARS-i nime all nii Tallinnas kui Tartus. Selle alla kuulus kuus ateljeed - tekstiili, dekoratiivkudumise, metallehistööde, keraamika, nahkehistööde ja kujundustööde ateljeed.

Näitus oli väga suur ja huvitav, sai näha väärtuslikke ehteid, laualinu, salle, keraamikat, nahatooteid, raamatuid. Ei oodanud sellest näituselt just väga midagi, kuid seda kõike nähes tekkis mul huvi. Taustak oleks võib käia ka teemakohane muusika. Näituselt lahkusin param emotsiooniga kui sinna minnes.

From the Coolest Corner – Põhjamaade uus ehe

4. aprillil külastasin näitust ’’ From the Coolest Corner’’, mis leidis aset Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Oli tegemist Põhjamaade uut ehtekunsti tutvustava rändnäitusega, kus üles astunud 61 kunstniku hulgas oli ka kuus eestlast. Näitus Põhjamaade kaasaegsest ehtest hõlmab Põhja-Euroopa kunstnike uusimat ehtekäsitlust, paljud näitusel eksponeeritud ehted on valminud spetsiaalselt selle tarbeks. Võib öelda, et tegemist on 21. sajandi alguse ühe julgema stereotüüpset ehtemõistet kallutava väljapanekuga.

Antud näitus tundus mulle üsna kummaline, kõik nähtud ehted olid väga omapärased ja kohati väga absurtsed. Näis, et enamus asju sobiksidki pigem seina dekoratsiooniks kui ehteks. Ootasin antud näitusest natuke rohkem.

PIPARKOOGIMAANIA

7. jaanuaril käisin näitusel "Piparkoogimaania", mis asus Tallinna Disaini- ja Arhitektuurigaleriis Pärnu maanteel. Piparkoogimaania on kunstinäitus, kus kõik eksponaadid peavad olema tehtud piparkoogist. Näitus on toimunud igal aastal alates 2006 aastast ning kokku on sellel osalenud ligi 360 Eesti kunstnikku. Näituse autoriteks on kunstnikud, disainerid, arhitektid ja muud loovisikud.

Olen paaril eelneval aastal ka näitust külastanud ja väga rahule jäänud. Kui see aasta sellest kuulsin, teadsin, et lähen uudistama. Selle aasta teemaks oli ’’Kunstiajalugu’’.  Näitusel võis näha kõiksugu töid, näiteks Leonardo da Vinci Vitruvia meest, Kolosseumi , Willendorfi Veenus.

Erinevaid teoseid vaadates,  ei suutnud kohati uskudagi, et see kõik on tehtud piparkoogist. Kõik oli tehtud uskumatu detailsusega. Tuli endalgi tahtmine proovida piparkoogitaignast midagi põnevat vormida. Saalis paitas nina ka suurepärane pikarkoogilõhn. Ootan juba suure huviga järgmise aasta näitust.

STIILNE DAAM. LADY OSTAPECKI RÕIVAD JA PORTREED AMEERIKAST

Sügisvaheajal külastasin näitust ’’Stiilne daam’’, mida eksponeeriti Maarjamäe lossis, kus asub Eesti Ajaloomuuseum. ’’Stiilne daam’’ tõi Eesti publikuni Lady Ostapecki ajaloolise rõiva- ja aksessuaaride kollektsiooni pärlid, mis nüüdseks on leidnud koha Haihara Muuseumifondis.

 Ajaloolised kostüümid ja aksessuaarid on Lady Ostapecki inspireerinud ka fotograafina. Riietades modelle ajaloolistesse kostüümidesse ja kasutades rekvisiitidena esemeid oma kollektsioonist on Lady Ostapeck 20. sajandi algusest pärineva lõõtskaamera abil loonud portreesid, kus omavahel põimuvad ajalugu, kaasaeg ja fantaasia. Näitus oli kui tükike suurest moemaailmast, mis sisaldas Ameerika 19. ja 20. sajandi moekunsti.

Näituselt ei osanud ma algselt midagi oodata, kuid seal lummasid mind vanad kleidid ja aksessuaarid. Oli raske mõista, et mõni eksponaatidest oli üle 150 aasta vana. Klassikaline taustamuusika lõi meeldiva meeleolu.